Ta ütles: „Ma annan alla. Homme ütlen lahti. Päeval lähen. Pole mingit mõtet jätkata, see lihtsalt läks nii.“
See oli esimene märk. Need sõnad kukkusid tal tähelepanuväärselt kohmakalt välja, kuna enne olime just istunud ja igati normaalselt oma eelmise aasta Egitusereisist vestelnud.
Lisaks polnud ta lahti öelnud oma töökohast viimased kolmkümmend aastat.
Mäletan, arutlesin endamisi, et kui ta millestki lahti ütleb, siis ilmselt peab see olema see kokkulepe, mille sõlmisime vaat et üks sugupõlv aega tagasi. Kokkulepe põhines armastusel ja austusel teineteise vastu kuni surm meid lahutab.
Ja mitmel moel oli ta siiski meie lepingut rikkunud, tõsi küll, enda teadmata. Õigemini öeldes: See oli elu ise, mis teda kokkuleppest taanduma sundis. Surm tuleks nüüd vaid kinnitusena.
Ma ei kommenteerinud seda tema lahtiütlemist. Sõin oma lõunasöögi ära ega öelnud sõnagi. Paar minutit mõjus ta veidi kaugena, kuid muutus siis jälle endiseks. Talletasin kogu selle juhtumi... Ei, ma vaikisin selle maha. Nii ma tegin. Neli kuud hiljem ei tundnud ta ära oma enda tütart. Korraldas kohutava stseeni, kui ma Bentet pärast tema külaskäiku hüvastijätuks suudlesin. Temameelest olla rõve, kui minu eas meesteharvas noorte näitsikute järel jookseb. Vähemalt sain niivõrd takti- ja toonitunnet näidata, et lasin sel tsirkusel toimuda väljaspool Bente vaatevälja.
Hästi. Mida oleksin pidanud siis ütlemagi? Nutma või naerma? Tegin mõlemat. Niisiis ütlesin talle tõtt.
Ta nuttis ja nuttis.
See oli aasta tagasi, kui pidin temast lahti ütlema. Ta niiöelda ära andma. Sõja ajal piinati mind Victoria Terrass’i ühes keldris ja ma arvasin siis, et midagi hullemat ei ole võimalik üle elada. Arvasin valesti, nagu mehed nooruseas ikka. Kui temale järele tuldi, mõistsin, et see oli vaid temast hoolimine, mis lubas mul tolereerida kogu seda vägivallatsemist tema äraviimisel. Ta näoilme mu mälus, samuti asjaolu, et ma just ei istunud info otsas, mida nad mult saada tahtsid. Seistes taas üksinda korteris, tundsin, kuidas tühjus mahutas endas nii rõhuvat karjet, et hädalisemat enam olla ei saa.
Ja see polnud asja juures kõikse hullem. Nüüd pidin taluma tema süüd. Taluma seda, et ta ei tundnud mind enam, ei oodanud. Tema jaoks olin ma juba tükk aega surnud. Sellise teadmisega pidin edasi elama. Peale peaaegu kuutekümmend aastat kooselu, võiks lisada.
Päevad on muutunud nii pikaks. Ja ööd... laman kaua ärkvel, hommikupoolikuni välja. Näen teda enda ees. Näen teda kollaseks võõbatud koridoris, titevankriga mõttetult ekspediteerimas, saalimas edasi-tagasi telekanurga ja välisukse vahet. Või istumas toas voodiäärel. Viimast näen rohekm ja rohkem. Ta istub ja nagu rändaks oma mõtetes. Või kas ikka? Kui see nii oleks, siis miks ei meenu talle mu nägu? Ja kui mõnikord meenubki, siis ei ole see näolapp siin ja praegu enam seesama. On ujumaskäigud Hvasserisse ja Gressholmenisse. On see uus auto, mis nüüdseks, pärast mitut kümmet aastat, on muutunud parajaks naelakastiks; mul ei lähe meelest, kuidas püüdsin seda ikka puhtana ja töökorras hoida. Meelsasti tahtis ta minuga lapsi saada.
Kuid suures osas ei tunne ta mind. Olen saanud meheks, kes tuhnib tema sahtlites. Või „papsiks“. Paremal juhul olen Jörgensen, või kes ta nüüd oli.
Ma ep suuda sellega harjuda. Võimatu. Laman ja vähkren kui võrgus; ja kui pildid viimasest külastusest liialt raskeks lähevad, langen ajas tagasi. See on nagu mingi lõhn, mingi halb lõhn, mis teeb mind melanhoolseks.
Ta oli nii tugev! Tema hoidis mind keerulistel hetkedel jalul, ja mitte vastupidi. Seepärast käin ma siin ja olen hädas oma armetu südametunnistusega. Et ma temast lahti ütlesin. Andsin üle võõrastesse kätesse.
Kangastub üks episood. Ta seisab paljalt all rannal. Ma näen tema keha nagu see oli kunagi ammu päris enne meie abiellumist. Seda mälupilti nähes tunnen ka iseenda noorust, nagu hõljuksin välja oma armetust kestast, mis praegu mu hinge vangis hoiab. Oei, mind läbib erootiline impulss. Aga ma tunnen avameelset tänu selle üle, et nii paljude aastate vältel oli mul olemas see nõtke naisekeha, kes mind hellalt hoidis. Läbi tema tulid meie kolm last, nad võitlesid end temast välja ja hakkasid maailmast osa võtma, igaüks isemoodi. „Täistabamus,“ ütles ta esimesel korral kui teda rasestasin. „Ma olen täiesti kindel.“ Ja ta naeris valjusti ja õnnelikult. See oli kord või kaks peale seda, kui mu aju mind sellesse rannapilti temast kütkestas...
See on seesama inimene, kes mul praegu lahkuda palub, kui ma pole veel istudagi jõudnud. Ta oli alati nii peps ja igati ontlik. Kuidas peaksin suhtuma sellesse, et ta nüüd end põrandale tühjendab ja seinu määrib? Igaljuhul ei juhtunud seda veel siis, kui temast lahti ütlesin. Seda tegin siis, kui ta arvas päeva ööks ja küpsetas tühjas kastrulis punaselt hõõguvate pliidiplaatide peal lõunat. Siis ma enam ei jaksanud...
Päeval ja ööl tulen ma siia ja tunnen end süüdi. Ei jõua oma mõistusega kokkuleppele enam.
Mõned nädalad tagasi hakkas ta rääkima mingist punasest kleidist. Üha sagedamini. Pidin üles leidma selle punase kleidi. Jah aga. See oli midagi konkreetset, mis ta mult tahtis. Selles oleks nagu leidunud mingi kergendus. Otsisin läbi tema kapid, kummutisahtlid, kuid ei leidnud ainumatki punast kleiti. Tulin lõpuks koju, jätkasin kleidiotsinguid. Jumal küll, ma ei aimanud kunagi, et tal nii palju riideid on! Hilbud igal pool. Garderoobikapid magamistoas pungil täis. Mantlid, kostüümid, kleidid ja pluusid. Aluspesu, mis juba eelmisest aastast vajaks pesemist. Oleksin ma vaid päriselt teda näinud kogu seda kollektsiooni kandmas. Tunsin ära kudumi, mis ta sageli talveajal kandis, ülejäänu oli mulle võõras. Neist samadest ruumidest olime aastast aastasse sisse-välja käinud, ja ma ei olnud rohkem ega vähem märganud, kuidas ta riietus. Selle üle ma nüüd arutlesin. Ja mitte kusagilt ei leidnud ma ka seda, mida otsisin. Leidsin mustrilisi seelikuid, kus esines teatud panus punast värvi, kuid mitte rõivast, mida saaks kohe punaseks pidada.
Helistasin tütardele. Kõigile kolmele. Nemadki ei mäletanud mingit punast kleiti. Alati oli olnud kas sinist või halli - ema harilikud värvitoonid. Nad andsid mõista, et see on vaid üks ema mõttevälgatus, patoloogiline väljalöök. See tegi mind trotslikuks, ja seda ma ka väljendasin.
Grete pani ette: „ Aga lähme siis koos linna ja ostame selle punase kleidi, mis aga leidub!“
Seda me tegime. Leidsime õige peene punase kleidi, justnagu neis populaarseteis žurnaalides. Läksin kleidiga kähku koju. See oli selline päev, kus Tema jaoks seisis kõik pea peal. Ei usu, et ta üldse mõiganud oleks, misasi on kleit. Seletasin olukorda põetajale. Tema sobis kah, nad on niikuinii koguaeg ninapidi koos, aga ma ei saanud ikka lahti muljest, nagu üritaks ta mind lohutada. See ei meeldinud mulle teps mitte. Eriti tobe, aga nii ma tundsin. Kui ta naeris, käsi mu õlal, muutusin väikeseks poisiks, kellel on kaasas tööõpetuse tunnis tehtud kink emale. Ja emale see kingitus just ülearu ei meeldinud. Sellisel puhul ei taha sa tröösti sõbralikult naabrilt. Sel juhul tahad ainult peitu pugeda ja omaette üksinda olla. Nojaa. Oleksin ju võinud siis minema minna. Võtnud kleidi ja lahkunud. Aga ma ise olin ju põetajaga kontakteerunud, mitte vastupidi. Olukord oli täiesti lollakas, ma lõpetasin vabandades, ei tea isegi, miks. Andsin kleidi ära. Nõnda läksin koju.
Olen olnud seal tänagi. Nad olid talle selle punase kleidi selga pannud. Ta istus tasakesi voodiäärel ja vaatas oma käsi. Ei vaadanud üles, kui ma sisenesin, mis on tavaline. Ta näis uhke oma uues kleidis. Ja nende juustega. Need sobisid kokku, nad olid ta juuksuridaami juurde viinud vahepeal.
Ta silus käega ettevaatlikult üle kleiditekstuuri.
„See ei ole selline,“ lausus ta, „ei ole selline, nagu ma tahtsin. Tema, kelle jaoks ma end ehtisin, ei tule enam kunagi.“
Hoidsin ta kätt enda käes. Väljas hakkas sadama. Olime pugenud sõnade taha, ja ta oli esimene, kes seda mõistis.
