õõv õmbleb huuli
jälle
ristpistes
hõbeniidiga
päevad on läinud
valvuri traageldatud
üha uued vaikimised
üha uued hirmud
uued pisted
hea et oled siis siin
paitad põske
ettevaatlikult suudled
napsad õmblused lahti
üksteise järel
puhud õrnalt pealegi
ütled midagi tobedat
mis muigele veab mu suu.
-
alati ei ole need halvad asjad, millest keerulisim on kirjutada
need on need, mida kerge on uskuda
heades asjades kergem on kahelda
ja kummalisemaid jagada
välja tulevad nad ükdkord niikuinii.
